idam porul MANITHAR vilangu irantha kalathukku uyir undaa

aasai aasaiயாக ulle nuzhandha kuzhanthaigal, ‘amaithiyaaga இருக்கவும்’ enru eLuthappaDDiruNtha palaகையைப் partthathum உச்சுக்கொட்டினார்கள். ada yennappa ithu! vakupparayil pesak koodadhu. noolakaththil pesak koodadhu. ஜாலியாக veliyil pokalaam enru british அருங்காட்சியகம் vanthal ingum athey kathai. peysathey, peysathey endraal intha vaayai vaiththukkondu veru yennathaan செய்வதாம்?

puriyaatha ஓவியங்களையும் sirpangalaiyum evvalavu neram vedikkai paarkka mudiyum? athilum சிலவற்றில் kayaiyum kaalum thalaiyum udainthaிருக்கின்றன. மாடிக்குப் ponaal muzhukka muzhukka udaintha பானைகள், kizinthu pona புத்தகங்கள், arunthu pona மணிகள், udaintha kaDDiDaththin பகுதிகள்!

சலிப்புடன் kuzhanthaigal veliyil வந்து, pull tharayil அமர்ந்துகொண்டார்கள். ithu அலுப்பாக irukkirathu endraan oru siruvan. otaai உடைசல்களை ellam etharkaaga எடுத்துவந்து kannadiyil pottup பாதுகாக்கிறார்களோ தெரியவில்லை! விலங்குகளாவது uyirodu irukkiratha enru paarத்தால், athuvum illai என்றாள் oru sirumi. இதில், pesak koodadhu, தொடக் koodadhu enru kattuppaadukal veru! innoru siruvan கொதித்தேவிட்டான். kadaiyil kodutthaal oru பென்சில்கூடத் dhara maattaargal. aththanai pazhaiya நாணயங்களைப் pettikkul vaithu பூட்டியிருக்கிறார்கள். yenna விசித்திரமோ!

செடிகளுக்குத் thanneer பாய்ச்சிக்கொண்டிருந்த thaathaa punnakaiyudan நெருங்கிவந்தார். ‘‘நியாயமான கேள்விகள்தான். enakum siru vayathil intha idam pidikkavillai. aanalum appavum ammavum yennaை meendum meendum ingey azhaiththu வந்துகொண்டே irundaargal. veru valiillamal naanum kavanamaagaப் paarவையிட arambithen. appothu pala ஆச்sariயங்களைக் kavanikka arambithen.”

athenna aachariyam enru ketta sirumiயிடம் thirumpinaar thaathaa. ‘‘அதோ antha aRaiyil thanga வாள், vaira மோதிரம், yaanai தந்தத்தால் ஆன pommaikal enru pala கண்கவரும் porulkal வைக்கப்பட்டிருக்கின்றன. pakkatthil udaintha பானைகள், sellaatha காசுகள், KILINTHA pazhaiya aadaigal ஆகியவற்றைப் paarkkaலாம். intha irandil ethu mathippu mikkadhu enru kettaால் irandume enruதான் இங்கிருப்பவர்கள் solvaarkaL. aen தெரியுமா?”

thaathaa தொடர்ந்தார்: ‘‘ஏனென்றால் intha irandume pala aayiram aandukalukku maunnaal irundha மனிdhara்கள் vittuch sendrirukum porulkal. சிலவற்றைப் பேரரசர்களும் செல்வந்dhara்களும் பயன்படுத்தியிருப்paarகள். innum சிலவற்றைச் SATHARANA makkal உபயோகித்திருப்paarகள். naam itharku munpu yeppati irundhaோம் enpathai inthaப் porulkali vaithuதான் therinthaுகொள்ள mudiyum. naam yeppati எழுதினோம்? yenna படித்தோம்? yeppati oviyangal வரைந்தோம்? aayiram aandukalukku munpu pallikoodam irundhaதா? appothu yeppatiப் paadam எடுத்தார்கள்? appothu yeppatiப்பட்ட naanayangal irundhaன? ippothu naam நாய், poonai வளர்ப்பதுபோல் pazhangala மனிdhara்கள் ethaavathu விலங்குகளை veettil வளர்த்தார்களா? appothu kathai sollum vazhakkam irundhaதா? aam endraal yeppatiப்பட்ட kathaiகள்?’’

AACHCHARIYATHUDAN kangalai viritha sirumiயைப் paarththuch siriththaar thaathaa. ‘‘இப்படி yeraalamaana சுவாரஸ்யங்களும் ரகசியங்களும் ingey ஒளிந்துகொண்டிருப்பதால்தான் ஆராய்ச்சியாளர்கள் totanki kuzhanthaigalவரை anaivarum meendum meendum ingey varukirargal. இங்கிருக்கும் ovvondrum yeraalamaana kathaiகளையும் ரகசியங்களையும் paathukathu வைத்திருக்கின்றன. neengal amaithiyaaga irundhaால்தான் avai pesuvathu உங்களுக்குக் ketkum. எலும்புக்கூடாக irundhaாலும் sari, udaintha பானையாக irundhaாலும் sari. neengal kavanamaaga ஆராய்ந்தால் inkulla ellaavatrukkum uyir iruppathaaith therinthaுகொள்வீர்கள். irantha kaalam enbathu unmaiyil irantha kaalame அல்ல.’’

‘‘sari, appadiyanaal வா, ippothe POYP paarkkaலாம்” enru thaathaaவுக்கு nandri sollivittu meendum ulle ஓடினார்கள் kuzhanthaigal. எகிப்து, கிரேக்க nagarigam enru eLuthappaDDiruNtha araikul nuzhandhaார்கள். paadam seiyyapatta palaவிதமான uyirinangal ange kkatchip படுத்தப்பட்டிருந்தன. irakkai viritha paravaikal. palaவிதமான pattampoochchigal. சீசாவுக்குள் paambugal. oru pili கையையும் kaalaium பரப்பிக்கொண்டு vaayaiத் திறந்தபடி amaithiyaaga paduthirunthathu.

satruth thalli oru palaகையில் naththaiயின் udalai otti வைத்திருந்தார்கள். ‘‘ஏய் naththaiயே, un kathai yenna?” enru கிசுகிசுத்தபடி naththaiயை நெருங்கினாள் oru sirumi. appothu antha athisayam nadanthathu. aam, antha naththaiச் satru அசைந்தது. ‘ஆ, ஐயோ’ enru sirumi அலறியதைக் kettaதும் athigaarigal ஓடிவந்தனர். ‘‘intha naththai... ithu... itharku uyir irukkirathu” enru anthaச் sirumi சொன்னபோது, avargal siriththaarகள். ‘‘itho paar kuzhanthai. inkullaவை varalaatrup porulkal. yethrkum uyir illai, பயப்படாதே!”

sirumi மறுத்தாள். ‘‘illai, illai. itho naththai அசைகிறது paarunkal. nandraagap paarunkal.” koornthu kavaniththa athigaarigal திகைத்துப் ponaார்கள். ithu nadanthathu 1850-ம் andu. pazhangala ஆதாரங்களைச் சேகரிக்கும்போது thavaruthalaaga intha naththaiயையும் kontuvanthu otti vaithuவிட்டார்கள். பாவம், naanku anduகளாக antha naththai oru kkatchip porulaka angeயே irundhaுவிட்டது. unmai therintha piraku naththaiயிடம் mannippu kettaுக்கொண்டு, athai விடுவித்துவிட்டார்கள்.

kuzhanthaiகளுக்குக் kuthookalam தாங்கவில்லை. ‘‘thaathaa, thaathaa” enru kaththiyabadiye ursagamaaga veliyil ஓடினார்கள். ‘‘neengal sonnathu unmai. வரலாறுக்கு uyir irukkirathu!” anthaச் sirumi ஓடிக்கொண்டே nimmathi பெருமூச்சுவிட்டாள். ‘‘நல்ல வேளையாக, naan naththaiயிடம் ponaேன். piliயிடம் pesi irundhaால் yenna ஆகியிருக்குமோ!”

(சில vagai naththaiகள் anduக் kanakkil neel urakam (Hibernation) கொள்கின்றன.)

மருதன்

கட்டுரையாளர், ezhuthalar
Written : (12-Jul-18, 3:25 am)


புதிதாக இணைந்தவர்

மேலே